Peale Anterselva laagrit oli meil kerge, iseseisvalt treenimise, nädal. Üle pika aja sai hommikul magada nii kaua kuni und jätkus, hommikuks süüa seda mida soovisin, trenni minna siis kui ise tahtsin ning veeta kvaliteetaega oma sõpradega!
9. september kogunesime kõik taas Otepääle, algas 2. nädalane treeninglaager, mis lõppes Eesti Meistrivõistlustega 21 ja 22 sept.
Laager oli üpriski intensiivne ning tunde kogunes korralikult. Esimene treeningtsükkel oli 5. päevane. Juba teisel päeval oli peatreeneril tüdrukutele eraldi trenn plaanis, mis pidavat "Otsen trudna trenirovka tulema!" Ja nii ka oli!!
Sprinditrenn Kääriku staadionil, kus jooksime max kiirusel 50m, 100m, 150m, 200m, 250m, 300m, 300m, 250m, 200m, 150m, 100m, 50 meetriseid lõike. Kiirenduste järjekord oli täpselt selline ning viimaste ajad ei tohtinud ajaliselt väga palju esimestest erineda. Eks nad natukene ikka erinesid, sest viimaste lõikude ajal ei tahtnud jalad enam hästi töötada. Ja järgmised 2 päeva ei töötanudki mu jalad enam, vähemalt ilma valuta mitte! Polnud ammu nii hullu lihasvalu tundnud!! Igal juhul läks treening hästi- oli raske nagu treener hoiatas, see mida tegime oli uus minu jaoks, emotsioonid olid väsimusest hoolimata laes ning on mida meenutada!!
After really hard stadion training- max speed running- happy that it's over!!
Järgmised päevad liikusin siis ringi nagu puuhobune ning ootasin, et valu taanduks. Treeningutel aga tagasi ei hoitud, juba ülejärgneval päeval oli plaanis kontrollvõistlus- 7,5 km rullsuusatamist 4 lasketiiruga, tunne oli okei, aga jalad polnud minu omad! Õnneks tundsin need peale puhkepäeva, 14. sept. taas ära :)
Järgmine treeningtsükkel oli vähe kergem, aga lühikeste kiirenduste tegemine jätkus, sest tähtsad Eestikad lähenesid. Neli päeva enne võistlusi tundsin väsimust- keha oli väsinud, vaim oli väsinud ja olin väsinud vastamast küsimusele "Kristel, kus on smile?" mida treener mulle kaks viimast päeva oli esitanud. Tundsin, et vajan puhkust!
Õnneks nägi ka treeningplaan ette 2. vaba päeva. Nendel päevadel lahkusin Otepäält, meie laagrikohast, ja läksin koju, kus ma lihtsalt olin, nautisin seda et ma lihtsalt olen, veetsin aega oma lähedaste seltsis, tegin mida tahtsin ning kui ei tahtnud siis ei teinud. Juba teisel vabal päeval tundsin end palju paremini ja energiast tulvil, et läksin tegin ühe väikse jooksuringi oma kodulinna metsades, peale mida tundsin end veel paremini!!
20. sept. oli soojendustreening võistlusteks, kus olid kõik jälle kohal, nii ka naeratusega Kristel :)
9. september kogunesime kõik taas Otepääle, algas 2. nädalane treeninglaager, mis lõppes Eesti Meistrivõistlustega 21 ja 22 sept.
Laager oli üpriski intensiivne ning tunde kogunes korralikult. Esimene treeningtsükkel oli 5. päevane. Juba teisel päeval oli peatreeneril tüdrukutele eraldi trenn plaanis, mis pidavat "Otsen trudna trenirovka tulema!" Ja nii ka oli!!
Sprinditrenn Kääriku staadionil, kus jooksime max kiirusel 50m, 100m, 150m, 200m, 250m, 300m, 300m, 250m, 200m, 150m, 100m, 50 meetriseid lõike. Kiirenduste järjekord oli täpselt selline ning viimaste ajad ei tohtinud ajaliselt väga palju esimestest erineda. Eks nad natukene ikka erinesid, sest viimaste lõikude ajal ei tahtnud jalad enam hästi töötada. Ja järgmised 2 päeva ei töötanudki mu jalad enam, vähemalt ilma valuta mitte! Polnud ammu nii hullu lihasvalu tundnud!! Igal juhul läks treening hästi- oli raske nagu treener hoiatas, see mida tegime oli uus minu jaoks, emotsioonid olid väsimusest hoolimata laes ning on mida meenutada!!
Järgmised päevad liikusin siis ringi nagu puuhobune ning ootasin, et valu taanduks. Treeningutel aga tagasi ei hoitud, juba ülejärgneval päeval oli plaanis kontrollvõistlus- 7,5 km rullsuusatamist 4 lasketiiruga, tunne oli okei, aga jalad polnud minu omad! Õnneks tundsin need peale puhkepäeva, 14. sept. taas ära :)
Järgmine treeningtsükkel oli vähe kergem, aga lühikeste kiirenduste tegemine jätkus, sest tähtsad Eestikad lähenesid. Neli päeva enne võistlusi tundsin väsimust- keha oli väsinud, vaim oli väsinud ja olin väsinud vastamast küsimusele "Kristel, kus on smile?" mida treener mulle kaks viimast päeva oli esitanud. Tundsin, et vajan puhkust!
Õnneks nägi ka treeningplaan ette 2. vaba päeva. Nendel päevadel lahkusin Otepäält, meie laagrikohast, ja läksin koju, kus ma lihtsalt olin, nautisin seda et ma lihtsalt olen, veetsin aega oma lähedaste seltsis, tegin mida tahtsin ning kui ei tahtnud siis ei teinud. Juba teisel vabal päeval tundsin end palju paremini ja energiast tulvil, et läksin tegin ühe väikse jooksuringi oma kodulinna metsades, peale mida tundsin end veel paremini!!
20. sept. oli soojendustreening võistlusteks, kus olid kõik jälle kohal, nii ka naeratusega Kristel :)
Eesti Meistrivõistlustele läksin samuti naeratusega!
Peale eestlaste olid stardis veel venelased, kel oli sel
ajal Otepääl laager ning kohale olid tulnud veel lätlased ja leedukad.
Esimene päev, 21. sept. Oli kavas Sprint- 3x2 km LP lasketiirudega.
Lasketiirus eksisin püsti ühel lasul, rajal oli tunne hea, võistlusemistahe
oli olemas- suutsin teha hea soorituse ning välja teenida oma esimese
Eestikate kuldmedali naiste vanuseklassis!! Jeeeeee!! J
Olin tõsiselt õnnelik ja veel õnnelikumaks tegi mind see, et ka paljud teised rõõmustasid minu võidu üle!
Õnnelik!! Happy!!
Teine päev, 22. sept. oli Pursuit- 5x 1,5 km LLPP
laskmisega.
Pursuit ehk tagaajamisvõistlus antakse start sprindi tulemuste
alusel. Nii siis läksin starti esimesena, Diana Rasimovicute 22.sek minu järel,
Kadri 37.sek minu taga jne...
Ootame Gretsuga starti.
Waiting for the start.
Viimane hingetõmme ja minek.
Taking the last breath.
Teine lasketiir/ second shooting
Tunne oli okei, aga powerit väga polnud, lasketiirus tegin 5 möödalasku, mida on liiga palju! Juba esimeses tiirus eksisin 2 lasuga, Kadri ja Eveli aga 0'iga ja möödusid minust, nüüd hakkasin mina neid jälitama!
Finišeerisin kolmandana ja kaela riputati pronksmedal ning suu oli endiselt naerul! :)
Autasustamine, olen hetkeks pikk tüdruk jess!! :)
Ceremony, being the tall girl, jeei!! :)
Krissu :)
No comments:
Post a Comment