Uuel hooajal uue hooga

Tsauks!

Võtan end nüüd käsile ja püüan hakata korralikult ja korrapäraselt siia kirjutama!
Ei hakka enam vana meenutama ja räägin parem, mis uus ja teistmoodi nüüdseks on :)

Sellest hooajast on mul uus treener, kelleks on endine laskesuusataja ja praegune murdmaa treener Kalju Ojaste. Nimelt oli maikuus, kui meil algab ettevalmistus uueks hooajaks, föderatsioonis kõik ligadi-logadi ning otsused lahtised. Siis ma otsustasingi ise otsuseid langetada ja muutusi tegema hakata. Ma palusin abi Kaljult, kes oli nõus mind oma tiiva alla võtma ja kelle plaanide järgi olen nüüdseks neli kuud treeninud.
Miks just Kalju Ojaste?

My new coach Kalju Ojaste, ex-biathlonist and cross country coach

Peale selle, et mul on alati tema vastu suur respekt olnud, et ta on ise alaga tegelenud ning tema õpilased on murdmaas häid tulemusi saavutanud, oli mulle silma jäänud, kuidas Ta on alati raja kõrval olemas ning jälgimas ja korrigeerimas oma õpilaste suusatehnikat. Just mis minu puhul on vajaka jäänud.Ta on üldse kirglikult treeningtöös sees ja tema treeningplaanid tunduvad mulle väga mõistlikud. Veel on ta mu parima sõbranna ja Eesti parima naissuusataja Triin Ojaste isa,  kellega saame nüüd peale vaba aja veetmise ka koos trenni teha ja laagrites käia ning kellest paremat sparringupartnerit ei oskakski tahta! Praeguseni ongi siis minu põhilised treeningkaaslased olnud murdmaasuusatajad- Kati Tammjärv ja Triin.






Training now with cross country skiers and with my best friend








Nüüdseks on meil muidu ka A-koondisel treener paigas, kelleks on Janno Prants. Samuti endine laskesuusataja. Kui Kalju on alati raja kõrval olemas, siis Janno on treener, kes on alati laskesiirus olemas. Tema viib läbi minu tiirutööd ning on muidu väga asjalik ja abivalmis.

New federation coach Janno Prants, who helps me in the shooting range

Hetkel on käimas selle ettevalmistushooaja 5. laager, mis toimub Otepääl. Plaanitud on veel üks kodumaine ja siis kolm välismaist laagrit, mis olenevad veel rahalisest seisust, ja võistlushooaeg hakkabki pihta.
Vahepeal olen jõudnud veel käia Itaalias ühel Biathloni võistlusel, aga sellast kirjutan järgmises postituses :)

Minu esimene jooksu treening soos/ My first running training in the swamp

Kristel, Triin, Kati

PS: Ei ole unustanud neid kalleid tüdrukuid!!
Jätkuvalt suhtleme, hoiame üksteist kursis oma tegemistega ning vahel ka trehvame koos trenni.

Haven't forgotten these girls!!

Grete, Mina, Johanna, Daria

Olge mõnusad ja veel natukene päikest soovides,
Krissu :)

Esimene MK, Östersund

    17. november olime tagasi Eestis ja 21. november läksin jälle minema.Vahepeal ei jõudnud väga midagi teha 18, 19 ja 20 olid suht kodused päevad.
    21. november kell 17 oli meil Ülemiste hotellis pressikonverents. Tallinna läksin bussiga, kus mõtlesin umbes välja, mida pressikal räägin. Sellest hoolimata oli enne algust ikka väike pabin sees, aga õnneks ei puterdanud! Alustuseks tegid kõik sportlased väikse kokkuvõtte suvisest ettevalmistusest ja edasistest plaanidest. Siis oli ajakirjanikel võimalus küsida küsimusi ning lõpuks tehti individuaalseid intervjuusid. Kogu üritus läks suhteliselt kiiresti, umbes tunniga saime hakkama.
                         

Pressikonverents / Press conference

Mina, Grete, Daria

   21. nov. lendasid Rootsi ainult segateate võistkond- Indrek, Kauri, mina ja peatreener Maris. Kats oli juba kohapeal. Teised lendasid 25. nov. järgi.

   Jõudsime juba poole seitsmeks lennukasse, kus tegime aega parajaks- sõime õhtust ja rääkisime juttu, lend läks alles 21.00. Lendasime Tallinn- Stockholm Arlanda- Fröso airport (Östersund) Kohale jõudsime 1 öösel ja päris väss oli olla! Õnneks järgmine hommik sain magada seni kuni und oli.     Östersund nimetab end Rootsi talvepealinnaks, kus elab üle 44 000 inimese. Linn ise on väga ilus ja üks mu lemmikutest, kus võiksin täitsa elada! Olukord oli seal suht lumevaene ja tuuline. Lund oli ainult suusarajal, mujal oli maa must. Segateade oli plaanis pühapäeval, 24. nov. Reede lõunal läksin esimest korda seal trenni.

Enne lõunat oli mul üks huvitav telefonikõne Gretelt, kes küsis, kas ma juba uudist tean?..Ei teadnud!! Ega saanudki teada, sest Tal oli väga kiire ja ta ei jõudnud mulle rääkida, aga ütles, et kiirustab Tallinna ja üritab lennukile jõuda! Mul oli, et okei...kas Kadril on äkki midagi juhtunud..? Igal juhul mõtlesin, et ei mõtle üle ja küll ma treeneritelt varsti kuulen. Peale lõunat läksin siis staadionile. Määrdepoksis olid kohal kõik määrdemehed, mõlemad treenerid ja isegi meie peasekretär. Tervitasin siis kõiki rõõmsalt, aga vastus jäi kuidagi vaikseks. Kõik hakkasid hoopis omavahel arutama, et kas Kristel ei teagi veel.? Küsisin seepeale, et mida ma ei tea? Mille peale peasekretär kogeles: ”et asi on niimoodi, et IBU on teinud väikse apsaka- sinu andmetes oli kirjas, et sul on Maailma Karika kvlifikatsioon olemas, nüüd tehti kontroll ja öeldi, et sul ikkagi pole seda.”  Mul oli, et mis asja...kuidas selline asi võimalik on?? Mille peale kõik kehitasid õlgu ega teadnud vastust. Ütlesin siis, et lähen teen selle MK normi samal nädalavahetusel toimuval IBU Cupil ära, mis toimus samuti Rootsis, Idres, et saab asjaga ühele poole. Seda polnud, aga võimalik teha, sest IBU’l on omad reeglid, mida on raske seletada, aga põhimõtteliselt kui võistled MK’l siis samal nädalavahetusel ei saa IBU karikal võistelda. Oli väga segane olukord, sest ma ju ei võistelnud MK’l nende apsaka tõttu, miks nad ei või siis vastu tulla ja lubada mul Idres võsitelda?!! Mulle ei jõudnud see kõik kohale, sest asjas polnud loogikat!! Olin vihane ning pisaraid oli raske tagasi hoida, lahkusin määrdepoksist! Helistasin Gretele...teatasin, et tean uudist ja et mu seis on ikka väga p.....s, et saan alles järgmisel nädalal IBU Cupil’e, Norra Beitostoleni, normi täitma minna.
Ka Grete polnud selle olukorra üle õnnelik! Hommikul, treenerite telefonikõne peale, et kas ta täna õhtul lennuki peale jõuab, vastas Gretsu, et kahtlane, aga võib proovida! Ta tühistas kõik oma plaanid, pakkis 10 minutiga reisikoti ning hakkas Tallinna poole kihutama. Ta jõudis napilt- 30 minutit enne lennuki väljumist, aga jõudis ning päästis olukorra!!
Minul oli aga kaheks päevaks tuju ja trenni tegemise tahe läinud, tundsin, et mulle on liiga tehtud ega tahtnud sellega leppida!
Kolmandal päeval hakkasin asja vaatama teise pilguga, et ju see halb peab millekski hea olema, asjad ju juhtuvad põhjusega! Otsustasin, et toon sellest nõmejaburast olukorrast välja parima!
Nii palju siis minu selle aasta ”esimesest” MK’st... pühapäeva õhtul, 24. nov, viidi mind Idresse, kus sain kokku IBU Cup’i pundiga, et nendega edasi liikuda. Veits üle 4h sõitu ja südaööks olin kohal.

Krissu

Lumelaager

        Mägede laagri ja lumelaagri vahele jäi 10 päeva. Nende päevade jooksul jõudsin end ilusti välja puhata, näha kõiki oma pereliikmeid, kohtuda sõpradega ja veeta nendega toredat kvaliteetaega!

        29. oktoober alustasin oma päeva 5.20, et jõuda Tallinnas 10.30 laeva peale ja nagu meil koondises tavaks on, siis tuleb alati ajavaruga minna, ”sest kui läheb autol rehv katki, siis on meil aega sellega tegeleda.” Sellised põhimõtted siis meil! Igatahes olime, siis varuga Tallinna sadamas ning jõudsime ilusti laeva peale. See oli päev, mil Eestis pidi torm tõusma. Arvasin, et tuleb päris jube laevasõit, poodides olid kõik asjad kiledesse igaks juhuks tõmmatud, aga polnudki midagi hullu. Minu enda seis aga oli hull, sest olin endale külge haaranud kõhuviiruse. Päev enne reisi hakkas kõik pihta kõhuvaluga, mis kestis terve reisipäeva ning millele lisandus pidev tualeti kasutus, kolmandal päeval valutas samuti veel kõht ning tunne oli nõrk, aga neljandal päeval olin jälle nagu mina ise :) Kokku tuli mul siis 3 sund puhkepäeva, mis treeningutele õnneks negatiivset jälge ei jätnud.

      Helsingist võtsime suuna Põhja poole, sihtkohaks Olos, Muonio.

Muonio on väike linnake, mis asub Helsingist pea 1000km kaugusel üle polaarjoone Rootsi piiri lähedal. Elanikke on seal u 2369, koht on väike ja vaikne ning tundub suht elutu. Muoniost 9 km eemal asub Olos, mis on nagu väike suusakülake middle of nowhere (keset ei midagi)- ümberringi ainult mets. Aga tegelikult koht ise on päris maagiline, ilus ja rahustav, sest on kõigest eemal! Lisaks suusaradadele, lasketiirule ja slallinõlvale on seal veel üks hotell ning palju mökke- väiksed majakesed, kus ka meie elasime. Sõit kestab sinna u 12-13 tundi, me tegime söögi- ja tualeti peatusi nii, et meil kulus tsipa rohkem aega. See oli minu üks kõige piinarikkamaid sõite, aga elasin üle!

     Kohale jõudsime öösel pool kaks, saime oma möki võtme ning hakkasime asju tuppa tassima. Kui seda tegime, juhtus üks väike jama- uks läks lukku ning võti oli majas sees...ups!!! Teatasime uudisest treeneritele, kes hakkasid kiiresti lahendust otsima, helistati omanikule, et uut võtit saada jne... Meie aga seisime seni ukse taga, kõigil tülpinud ja väsinud näod ees ning täiesti emotsioonitu olek sees, ei viitsinud väsimusest väga rääkida ka, kõik olime nagu automaatika peal ning lihtsalt passisime seal.                                                                                Ega meil ei olnudki midagi muud teha, sest olukord oli juba päästmisel. 20 minutit ootamist ning probleem sai lahendatud! Terve ülejäänud laagri aja olime uksega hästi ettevaatlikud, peidetud oli ka varuvõti, kuna lukustussüsteemi ei saanud muuta. Hea situatsioon, mis andis kerge õppetunni ning mida on nüüd päris naljakas meenutada!

Eelmise aasta virmalised / Northern lights i saw last year

Valgustatud suusarada /  Ski track

Lasketiir  / Shooting range

Dasha meie möki esist puhastamas

Daria cleaning snow in front of our house

    Mökis elasime kõik tüdrukud koos- Grete, Dasha, Juks ja Ma. Tuba jagasin Gretega. Esimesed viis päeva tegime oma mökis ise süüa. Siis tuli meile kokk Sirje, kes võttis juhtimise üle ning kõik kolm toidukorda hakkasid toimuma ”Suures mökis”, kus elasid kokk, massöör ja määrdemehed. See asus meie omast pea 1 km eemal, nii et meil tuli ühe päeva jooksul päris palju jalutada.

Massööriks oli meil kaasas Taavi Põder. Määrdemehed- pealik Jaan Kallak, Marek Sander ja meil on pundis uus määrdemees Juha Kankkunen, kes määrib sellest talvest minu suuski, aga enne tegi koostööd Soome suusatajatega. Meil kahel on õrn keelebarjäär, sest mina ei oska soome keelt ja tema eesti, aga me mõlemad räägime õnneks inglise keelt ja teised määrdemehed puhuvad vabalt soomet, nii et hätta me vast ei  jää! ...päris hea põhjus tegelt soome keelt õppima hakata...mõtlen selle peale!!

Nüüd treeningutest

Esimene treeningtsükkel oli 5-päevane ja iga päev kaks trennikorda. Hea oli jälle suusatada sest Ramsaust saadud suusakindlus oli veel sees. Laagrit alustasime kohe päris korralike trennidega ja nii lõpuni välja- kiirendused, tempotrenn ja erialane jõud olid märksõnadeks.

5. nov. Oli meil puhkepäev- käisime toidupoes, vaatasime filmi ning kasutasime interneti võlusid ja ega Põhja-Soomes polegi puhkepäevaga midagi etemat peale hakata!

Järgmine treeningtsükkel kestis 4 päeva, 10. nov. oli meil kerge trennipäev- õhtul jooks ning siis treenisime järjest, 6 päeva, kuni laagri lõpuni. Viimases tsüklis oli meil kaks võistluspäeva- 12. nov. Sprint ja 13. nov. Mass start.

Kontrollvõistlusted mille põhjal pandi paika, kes sõidavad MK’le, lisandus veel suvine Eesti Meistrivõistluste teine võistluspäev. Punktisüsteem 1. koht = 10 punkti, 2.koht = 8 punkti, 3. koht = 6. punkti, 4. koht = 4. punkti 5. koht = 3 punkti, 6. koht = 2 punkti, 7. koht = 1 punkt.

Eesti tüdrukute järjestused

Sprint- 7,5 km (3x2,5 km) LP: 
1. Johanna Talihärm (0+3)   24'.15''.05

 2. Grete Gaim          (2+1)   24'.26''.24

 3. Kristel Viigipuu    (1+3)   24'.39''.24

 4. Kadri Lehtla        (3+2)   24'.56''.52

 5. Daria Yurlova      (2+4)   26'.06''.87

Mass start- 12,5 km (5x2,5km) LLPP: 
1. Kadri    (1+1+0+1)  40'.33''.4

 2. Daria    (0+0+1+3)  41'.24''.9

 3. Kristel   (3+1+1+2)  42'.08''.3

 4. Grete    (1+2+2+2)  42'.13''.2

 5. Johanna (4+3+2+1) 46'.15''.9

Esimesele Maailma Karikale, Östersundi, sõidavad Kadri Lehtla,  Kristel Viigipuu, Grete Gaim ja Daria Yurlova.

Johanna alustab oma hooaega IBU Cup'il Idres.

Dasha ja Juks pidasid veel ühe võistlus duelli maha, sest neil oli peale kolme võistlust võrdselt punkte.

IBU Cup ehk Euroopa karikas on üks level madalam võistlus kui MK, aga võistlejateks on ikka tugevad laskesuusatajad erinevatest riikidest.

Olosel käivad laagris ka palju murdmaasuusa rahvast- Eesti murdmaa A-koondis, sprinterid ja erinevad treeningpundid on seal alati kohal. Üheks põhjuseks on see, et ka murdmaarahval toimuvad Olosel esimesed võistlused, rahvusvheline FIS'i võistlus, mille põhjal pannakse paika, kes kuhu MK'le võistlema sõidavad. Nii, et tuttavaid nägusid ja toredaid inimesi sai laagris nähtud küll. Mõned õhtud külastasid meid klassi- ja koolivennad Audetnesest, kes tulid esimesel korral isetehtud koogiga :)                                                                                                                                                
 Murdmaa poiste tehtud kook/ Cross country guys made cake to us.

Külalised polnud tegelt ainukesed, kellele laagri jooksul kooki sai tehtud! Isadepäevaks valmistasime tüdrukutega "Toorjuustukoogi koondise isadele ja tulevastele isadele". Maitses väga hästi!!

Isetehtud Isadepäeva toorjuustukook 

We made this cake on Father's day to our team men who are dads.

Veel hüppasid meie mökist läbi Triin ja Kati, kes laagerdasid 60 km eemal Levil ja kes käisid Olosel ainult võislustpäevadel. Mul oli neid superheameel näha!! Neile pakkusime selle aasta esimesi isetehtud piparkooke.

                     Kati :)                                                                                              Triin :)

Peale võistlusi jäi meil alles veel kolm trennipäeva, mil tegime kergeid taastavaid treeningud.

16. november suusatasime 2h, sõime lõunasöögi, viskasime oma reisikotid bussi peale ja kell 16.00 hakkasime Helsingi poole sõitma. Sõitsime terve öö, õnneks magasin terve aja. Sadamas olime kell 4. hommikul ja eks ikka varuga!! Sest piletid olid meil 7.30 laevale. Edasi läks kõik sujuvalt ja juba lõunaks olin ma kodus, Elvas.

Järjekordselt sai tehtud hea laager, mis läks plaanipäraselt (va. kõhuviirus), eesmärk sai täidetud- etsõidan end MK karusellile peale, laager läks suhteliselt kiirest ega jäänud venima ning üldine elu-olu oli meil mõnus ja sõbralik. Jeii!!

Krissu :)

Teen porgandisalatit :) 

Making carrot salat, but this technique is not working!!

 Kui majas pole pannikaasi 

When there's no pan covers in the house

Vetsu ukselukk ei töötanud, kasutasime sellist süsteemi siis

Toilet's door lock didn't work, so we used different system

Vahetan lambipirni / Changing light bulb

Grete leidis endale uued kindad, täpselt parajad olid!!

Grete found new gloves, fitted perfectly!!

Selle aasta esimesed piparkoogi / This year's first ginger breads

Kohustuslik Movembri pilt 2013 / Obligatory november mustache photo 2013

 Kohustuslik Movembri pilt lumelaager 2012- Einstein, Adolf ja Ma

Obligatory november mustache photo 2012- Einstein, Adolf and Me :)

Mäestikulaager- Obertilliach ja Ramsau

Võistlustejärgse nädala eesmärk oli puhata, tegin hästi kergeid aeroobseid treeninguid, ning täielikult ära taastuda järgmiseks laagriks! 2. oktoober sõitsime Austriasse, kus oli meil 17. päevane mägede laager- Obertilliachis 8 päeva ja Ramsaus 9 päeva.

Obertilliach

Reis Obertilliach’isse hakkas varahommikul, lennuk väljus 6.05, eelneva öö veetsin Tallinnas, nii et seekord ei pidanud päris kell 2 õnneks ärkama. Lendasime Tallinnast Frankfurti, ootasime seal 2 h ning siis läks meie lend edasi Müncheni, kuhu jõudsime kella 11'ks. Seekord meil kedagi vastas polnud, vaid rentisime lennukast bussi, millega ise  Obertilliachi sõitsime. Ise tähendab tegelikult seda, et bussiga sõitis Indrek ja teised lihtsalt lebotasid ja ootasid kuna kohale jõuame. Sõit kestis u 3,5 h.

Obertilliach on üks väike külake Austrias, mis asub mäe nõlval, elanikke on seal u 705 ja kõrguseks on 1450m. Külas on u 2 hotelli, mõned külalistemajad, 2 poodi, palju lautasid ja kirik. Ümber küla on mäed ja aasad, kus veedavad aega lehmad ja lambad. Külast lasketiiruni on u 2 km, kuhu liikusime bussiga ja tagasi koju tulime jooksuga.Elasime apartamentides, mehed esimesel korrusel ja tüdrukud teisel. Süüa tegime hommikuks ja õhtuks ise, lõunat sõime hotellis. Ilmad olid udused ja niisked. Treeningtsükkel kestis 8 päeva.

Pea iga hommik oli meil komplekstreening laskmisega. Peale meie laagerdasid seal laskesuusatajatest veel Rootsi meestekoondis, Tšehhi naiste B-koondis, Austria naiste A-  ja meeste B-koondis, nii et tiir oli iga hommik rahvast täis.

Õhtusted treeningud olid meil rullsuusatamine, kas lihtsalt rahulik sõitmine, EKE töö mäkke või anaeroobsel lävel seeriatena 2’ sõit mäkke.

Alles 10. okt oli meil esimene ja ainuke puhkepäev terve laagri jooksul. Lisaks oli 2 poolikut puhkepäeva kui tegime ainult ühe treeningu päevas.

Aga sel päeval liikusime Obertilliachist, väikse peatumisega, edasi Ramsausse. Peatus toimus linnas Lienz, mis jäi meile tee peale, seal veetsime u 2h shoppamisele ja jätkasime oma sõitu. Sihtkohta jõudsime u kella 16 paiku.

3,5 h long bus ride

to Obertilliach

 Küla kirikuga / Church

Ja pannikaant polegi vaja! / No pan covers needed!

Vaade aknast-1 päev selge, 7 päeva pilves.

View from the window- 1 day clear, 7 days living in the cloud.

 Peatreener Maris Cakars / Head coach Maris Cakars

Laskmis treening/ shooting training

 Peale rasket tõusutrenni, rõõmsad et tehtud sai!

After hard training, glad it's done!

Ramsau

Ramsau on väga populaarne koht suusatajate seas! Igal aastal käib seal nii murdmaa kui ka laskesuusa tiime erinevatest maadest.

Ramsau on küla, mis jääb Dachteini liustiku 3000m ja Enns oru, Schladmingu, 700m vahele. Küla kõrgeim koht on 1100m merepinnast. Rullsuusaradu on seal vähe, ainult lasketiiru ümbruses, aga põhilised treeningud tehakse ära autoteel. Ja nagu mägedes ikka, siis autoteed on sinka vonkalised, ühel suunal tõus ning teisel langus. Tõusu sõidavad sportlased rullidega ja mäest alla viib treener bussiga. Tiir on seal kahjuks kehvake, kokku on ainult 10 laskekohta ja sportlasi nendele kohtadele vähemalt 8 korda rohkem. Seepärast käisimegi ainult 2 korda laskmas. Aga põhi põhjus mis kõiki sinna tõmbab on Dachteini liustik ehk võimalus suusatada 3000 m kõrgusel merepinnast. Kõik laagri hommikused treeningud said meil tehtud just seal. Liustikule käib iga 15 minuti järel gondel. See koht seal üleval on lihtsalt maagiline! Päikselistel päevadel on see lausa paradiis- päike ja vaated, aga samas kehva ilmaga päeval võib seda kohta lausa põrguks kutsuda- lume/vihmasadu, udu ja tuul. Seekord seal olles saime mõlemat ilmad ära nähtud.

Esimesed 2 päeva oli siis põrguilm- sadas märga lund, kõik oli udune- nähtavus oli 2 m, nii et suht tihti võis ennast paksu lume seest avastada kuna rada polnud lihtsalt näha ning tuulekiiruseks oli 97 km/min, mis tahtis meid kõiki lihtsalt minema puhuda. Teisel päeval lubati kõigil ainult 1h suusatada ning siis tuli teadaanne, et rada suletakse, sest kui tuul natukene veel tõuseb, siis ei ole võimalik kondliga enam liikuda. Ühel hakkasid siis kõik sportlased gondlimaja juurde liikuma, sinna jõudmiseks pidime slallimäest üles minema, see oli päris pikk minek kuna iga natukese hetke pärast pidi seisma jääma ja madala asendi võtma kuna muidu oleks tuul meid lihtsalt pikali puhunud. Vahel puhus tuul ka selja tagant, mis oli nii võimas, et viis mind lihtsalt 3 m slallimäest üles. See oli üks väga emotsionaalne ja hirmus hommik! Mõtlesin, et kui kuskilt oleks mingi lumekamas lahti tulnud, siis oleks see võinudki jääda minu viimaseks suusatamiseks...

Gondlisõitu pelgasin ka, olin viimaste seas, kes ülevalt alla pääses, aga õnneks väga hullult ei kõigutanudki.

Pärast seda hullu treeningut saabus ülesse paradiis! Sai nautida päikesepaistelist ilma, mõnusat külmakraadi ja tuulevaikust!

Elasime väga heas kohas- Gondlimaja juures, 1700 m peal, Hotel Türlwandhütte. Üldiselt elatakse Ramsau külakeses ja selleks, et suusatama minna tuleb u 20 min. Sinka vonka tee läbida, mis on suhteliselt tüütu, aeganõudev ja päris vara tuleb ärgata. Meie aga saime seekord natuke kauem magada ning lihtsalt 5 minutiga gondli peale jalutatud.

Toas elasin koos Dasha ja Juksiga, olime päris kitsastes oludes, aga tulime toime.

Bussist tehtud pilt kui jõudsime Ramsausse.

Arriving to Ramsau..

Mitte parim ilm suusatamiseks / Not the best weather for skiing

Prill sadas vahel nii täis, et mitte midagi polnud näha.

Glasses were full of snow, so I needed to clean them often.

Põrguilm- 97 km/min tuulega suusatama jee, pildil Grete.

Going skiing on a windy day 97 km/min

Slallimäest üles ronimine gondlimajja.

Climbing up to the cable car house.

Ilus ilm tuli ja tegi rõõmsaks!

Sun came, jeii!! :)

Alumine gondli maja / Lower cabel car house 

Ülemine gondli maja/ Upper cabel car house

Väike suusarada / One ski track- the small one

Teine suusarada/ second ski track- the big one

Mina paradiisis / Me in the paradise

Grete, Kalev, Dasha, Ma ja Daniil

Vaated...

                            
                           

Meie hotell ja Dasha / Our hotel and Dasha

                             

Rõdul päevitamas / Sunbathing in the balcony

Viimane treening Ramsaus / Last training in Ramsau

Ja tehtud see saigi!! And it's done!! :)

Koju hakkasime liikuma 18. okt. Ise sõitsime jälle bussiga lennujaama, mille sinna tagastasime ning lendasime läbi Frankfurt’i Tallinna.

Kokkuvõttes oli päris äge laager! Sai kõvasti trenni tehtud, esimest korda Obertilliachis laagerdatud, oktoobrikuus suusatada, 97 km/min tuulega võideldud, tuttavaid biathlonimaailma nägusid nähtud ning naerusuiselt koju tuldud! J

Thumbs up for good camp!!

Krissu :)